“Mina vabatahtlikult juba ei suusata!”
Viimased viis aastat on meie peres suusatamisest räägitud, aga harva seda ka tegelikult harrastatud. Silver on rääkinud õhinaga, et lähme suusatama ja lähme isegi kuhugi mägisuusatama ja et lumi on tore ja talvepuhkus on parim puhkus. Mulle aga on tundunud suusatamine olevat üks kole asi. Vinge ja külm, raske ja ohtlik, ning lisaks sellele olen end suusarajal veel alaväärsena tundnud. Nõtked ja sportlikud inimesed säravates suusakostüümides kihutavad, ei, pigem lendavad mööda, põlevil silmist kiirgamas vaimustus: ah, viskan veel selle viimased kümme kilomeetrit ruttu ära, mis siis, et kulm ja vunts juba härmas.
Nii sai minu viimasesse luulekogusse “Janu on kõikidel kaks” isegi selline rida nagu: “Mina vabatahtlikult juba ei suusata!”.
Aga kodu on meil ju suuski täis. Nendega on kunagi suusatatud küll, ühe puusuusaga näiteks suusatati viimati sada aastat tagasi Karulas, kuid praegu teenivad need leiba oma kõlaga. Kui väike mikker suusale külge kleepida, juhe võimuga ühendada ja siis õigest kohast kinni hoides rusikaga vastu suusa keskosa lüüa, tekib heli, mida võiks võrrelda orkestri suurtrummi kõmakaga. Suusk on Silveri lavapartner näiteks siis, kui ta laulab oma tuntuimat lugu “Igaühe hinges on revolutsioon”.
Niisiis, suusatamise kohta käiv rida minu luulekogus ja Silveri suusapillidemängimine äratas Tartu Maratoni meeskonnas huvi ja meile tehti ettepanek hakata selle aasta suusasaadikuteks e suusatamisest vaimustujateks. Kristiinale oli see suur väljakutse. Kui inimesel suusavaimustust üldse pole, on ju huvitav vaadata, kas see võiks siiski tekkida. Silveri puhul aga tekitas põnevust see, mis suusapillimängijale inspiratsiooni võiks pakkuda, milliseid laule ta talvisest loodusest üles korjab ja – mine tea, äkki tahab ka maratonil kaasa lüüa. Kokkulepped said tehtud, saime selga kirkad suusakostüümid, jalga suusad ja saapad ning meiega hakkasid tegelema suusaõpetajad Vahur Teppan ja Kaupo Tammemäe.
