Menüü
Kristiina Ehini suusablogi
"Mina vabatahtlikult juba ei suusata!"

HAANJA JA SÕMERU, ANNA HAAVA JA PAULUS DIACONUS, TARTU MARATON JA EESTI KIRJANDUSE PÄEV

24.01.2023

Mõtted, mis tekkisid läbides virtuaalset Tartu Maratoni Rakvere lähistel Sõmeru suusarajal. Samal ajal püüdsin endas esivanemate suusatamise ürgjõudu üles leida. Meenutan ka mõnenädalatagust aega, mil proovisin esimest korda laskesuusatamise püssist märki tabada.

„Nende maal ei kao suvel ka lumi. Kaarjatel lauatükkidel joostes on nad võimelised isegi metsloomi kinni püüdma.“ Nii kirjeldab Lombardia munk Paulus Diaconus soomlasi aastal 780. Kuskilt on meelde jäänud, et eestlased nimetasid sel ajal soomlasi meretagusteks eestlasteks ja soomlased eestlasi meretagusteks soomlasteks. Nii mõtlen, kui suusatan oma esimest Tartu Maratoni virutaalsõidu distantsi Rakvere lähistel Sõmeru suusarajal ja püüan endas esivanemate suusatamise ürgjõudu üles leida. Metsloomade kinnipüüdmise kiirusest on asi küll kaugel, kuigi vahepeal vaagin mõttes, kas see peenikese piha ja kõrkjajalgade kuid Heraklese ülakehaga noormees, kes minust just mööda tuiskas, saaks jänese vabalt kätte või peaks natuke pingutama ka. Vist saaks vabalt. Haaraks jänkul elegantset suusammu kaotamata kõrvust kinni ja heidaks naaritsa ja rebase kõrvale üle õla. Otsekui aimates kaugele selja taha jäänud algaja suusataja mõtteid, vahetab noormees kolme kerge hüppega suusarada, kusjuures valitud suusarada asub eelmisest paari meetri võrra kõrgemal mäenõlval. Ta on tõepoolest nõtke nagu nirk. Juurdlen, kas Paulus Diaconus nägi 780 aastal siinkandis mõnd tema möödalibisevat esiisa. Noormees kaob näenõlva taha. Päike vajub metsa taha ja mul on nahk märg.

 

 


Sõmeru külmaudused lumeväljad

 

Vaid mõne nädala eest proovisin Haanjas esimest korda laskesuusatamise püssist märki tabada. Juhendajaks oli Priit Narusk isiklikult ja tulemuseks sain viis tabamust viiest. Püssi käes hoides sain esimest korda aru, kust see imelik spordiala – laskesuusatamine – tuleb. Sealtsamast põhjamaa kiirete küttide jälgedest. Meie 20. sajandi suusaajalugu on tihedalt seotud sõjandusega – esimese vabariigi ajal aeti kõik sõdurid käsukorras suusatamist õppima ja kaitseväe propageeritud treeningutest kasvasid välja ka esimesed siinsed suusavõistlused. Haanja suusarajal oli kuulda kaugeid kauhurikõmakaid Nursipalust. 

 


 
Esimest korda Priit Naruski juhendamisel laskesuusatamise püssiga märki tabamas

 

Siin Sõmeru rajal aga rühin sihikindlalt ülesmäge ja püüan end mitte kellegi teisega võrrelda. Meeles hakkavad kumisema Anna Haava luuleread, mis kuidagi sobivad siia loojangukumast ülekallatud suusarajale, mis kohe hämarusse mattub:

Meid saatnud vaikustehelin
Ja tähtesäravad ööd,
Kuukumased, lumitand metsad
Ja vaiksed kaugeleteed:
Me oleme põhjamaa lapsed,
Kaks – meie mõlemad.

Jääb sumekargelt põue
Meil südame sügavam õnn –
Ja südame sügavam valu,
Nad ainult aimata on ...

Jääb igavest ütlemata
Meil südame sügavam õnn –
Ja südame sügavam valu,
Mis vaikiv kui igavik on ...

Esimest korda ajaloos tähistame sel aastal eesti kirjanduse päeval. See ilmub meie aastaringi juba 30. jaanuaril Tammsaare sünnipäeval. Esinen siis Võrus Kreutzwaldi muuseumis kell 15 ja plaanin pärast seda kinkida endale väikse kultuuriloolise suusamatka. Kes tahab ühineda, kirjutage mulle. Tuleb tunnistada, et selle aasta erksamad hetked on mul möödunud suusatades, kuigi vabatahtlikult ma seda ikka veel ei tee. Sunnin ennast takka, registreerisin Tartu Maratoni virtuaalsõidu 31 km distantsile, käin trennides ja otsin suusakaaslasi, et peletada südatalvist kaamost ja astuda vastu raskuse vaimule. Sõmeru rajal sai kirja isiklik rekord 6.47 km.