Otepää - Matu (12km)

Maraton algab Tehvandi suusastaadionilt. Öeldakse, et Tehvandil on alati külm ja tuuline - ükskõik, milline ilm tegelikult väljas valitseb. Ilmselt on tegemist mingi loodusliku tuulekoridoriga, mis lõikab eriti külmalt talve hommikul kell 9.00, kui Tartu Maraton stardib. Kuid Maratoni hümn ja adrenaliin panevad ruttu igasuguse külmatunde unustama.

 

Stardi võtmesõnaks peaks olema “rahu”, aga vahel tajub pigem kergemat sorti “paanikat”. Paljud üritavad just stardis kuskile ette poole ronida, kuid start on ühtlasi ka see aeg, kus on kõige suurem võimalus varustust lõhkuda või ennast arutult ära kulutada. Tasub meeles pidada, et pärast stardisirget on veel 63km jagu suusarada, mille jooksul oma võimeid näidata. Stardis on mõistlik end tagasi hoida. Vähe on võita, aga palju kaotada.

 

Esimesed kilomeetrid tasub rahulikult kulgeda. Vahetult pärast Tehvandi suusakompleksist lahkumist (u 1,5km pärast starti), Ansomäe lähistel, on ka esimene ja tõenäoliselt terve raja kõige suurema ohupotentsiaaliga laskumine. Iseenesest ei midagi erilist, lai nagu lennuväli, mitte liiga pikk ja langeb mõnusale tasandikule. Aga ohtlikuks teeb olukorra fakt, et sellel hetkel on suured grupid kõik koos ning suure massiga kiirest laskumisest alla tulemine võib paratamtult põhjustada olukordi, kus kellegi teise kukkumise tõttu võib alata ahelreaktsioon. Sellel laskumisel tasub juba üleval nõlval jätta eesolijatega pikem vahe.

 

Siit edasi on ainult puhas nauding. Rada kulgeb Nüpli järve ja Pühajärve vahelt edela suunas, osalt ka mööda teid, mis maratoni välisel ajal on liikluseks avatud. Maratoni eelsel ja järgsel ajal on suusarada lükatud tee ühte äärde, et autoliiklus saaks paralleelselt kulgeda. Maratoni ajaks on suusarada terve tee laiuses.

 

Esimese 12 kilomeetri jooksul, stardist kuni Matuni on tervet raja profiili arvestades pigem rohkem tõuse ja laskumisi, kuid ei midagi liiga rasket. Selle aja jooksul saab ilmselt iga suusataja aru, milline on tema võimekus ja milline tempo tuleks edaspidiseks valida. Ilmselt saab ka üsna selge pildi sellest, kuidas õnnestus maratoni päevaks suuskade määrimine.

 

Matu (12km) - Ande (23km)

Kuni Matuni on suured grupid pigem koos, sealt edasi hakkavad moodustama väiksemad seltskonnad ja üksiksõitjad. Matul on esimene toitlustuspunkt - keset laiu välju, kust aastakümneid tagasi kõik Tartu Maratonid stardi said.

 

Matu asub ligikaudu 120 meetrit üle merepinna. Sealt algab aga ronimine raja kõige kõrgemasse punkti - Harimäele. 211 meetrit üle merepinna asetsev Otepää kõrgustiku üks kõrgemaid tippe asub ligikaudu 17 kilomeetrit stardist. Ronimine Harimäele kulgeb mööda mõnusaid laugeid tõuse, kus saab rahulikku klassikasammu sõita. Kuid tõusule tasub läheneda austuse ja paraja reserviga, pärast Harimäge on veel väga pikk tee koju ja patt oleks end maratoni nii algusfaasis rihmaks tõmmata.

 

Pisut enne tippu hakkab paistma 28 meetri kõrgune Harimäe vaatetorn, mille otsast näeb ilusa ilmaga väga kaugele. Pärast tippu algavad aga kohe laskumised. 2-3 kilomeetriga laskutakse üle 100 meetri. Heade libisemisolude ja/või korralikult määritud suusaga võib see olla tõeline nauding, võibolla terve raja üks mõnusamaid lõike. Kuid siin hakkabki mängima laskumistele eelnenud ronimine Harimäele. Hea on alustada laskumisi nii, et keha ei oleks veel täiesti pudiks sõidetud, sest kiire rajalõik nõuab tasakaalu ja teravat meelt, et sõitu maksimaaselt nautida.

 

Õige pea pärast laskumisi jõutaksegi järgmisesse toitlustuspunkti, Andele. Kui tõusud ja laskumised pole just vastunäidustatud ja suusamäärimine on läinud täkkesse, siis võib Matu ja Ande vaheline lõik tõenäoliselt olla kõige nauditavam osa tervest Tartu Maratoni rajast.

 

Ande (23km) - Kuutse (32km)

Järgnev 9-kilomeetrine kergete tõusude ja laskumistega lõik kuni Kuutsele on pigem üks raskemaid, mitte niivõrd füüsiliselt, kuid just vaimselt. Suur tõus ja kiired laskumised on seljataga ja nüüd tuleb hakata taaskord rahulikus tempos üles-alla ronima. Rada kulgeb rohkem üles kui alla ja kui Harimäel sai endale pisut liiga tehtud, siis võib see osa raskelt tulla. Kehvema suusavormi juures hakkab pähe kerima mõte: “Raske on ja pool maadki pole veel sõidetud..”.

 

Geograafilises plaanis võetakse alates Andest selge suund põhja poole, Elva suunas. Kuutse toitlustuspunkt asub Kuutsemäe mäespordikeskuse vahetus läheduses. Kuid päris Kuutsemäele rada ei jõua, eemalt võib kuulda üksnes melu ja hääli, mis selle teise spordialaga kaasas käivad.

 

Kuutsele jõudes võib tähistada esimest suurt õnnestumist - pool maad on läbitud. Ainult 31 kilomeetrit jäänud.

 

Kuutse (32km) - Peebu (39km)

Järgmine lõik on kõige lühem, 7 kilomeetri pärast saab uuesti keha kinnitada. Võrreldes eelmise lõiguga on tõuse ja laskumisi nüüd rohkem, endiselt liigutakse pigem üles.

 

Paar kilomeetrit pärast teeninduspunkti kohtub suure rajaga teinegi rada - 31km distants algab Arulast ja ühineb siin pika distantsi trassiga. Kes sõidavad rahulikumas tempos, kohtuvad tõenäoliselt ka lühema distantsi sõitjatega - lühike distants saab stardi vahemikus 12:30 - 12:40.

 

Veel paar kilomeetrit edasi ja suusatajad jõuavad Meegaste mäele. Kuna tipp asub täpselt maantee ületuskohas, siis on seal tavaliselt ka neid, kes on sõitnud autodega raja äärde kaasa elama.

 

Meegaste mäe ületus on paljude jaoks võtmekoht. Kui pärast Meegastet tunned, et kehas on veel rammu, siis on edasine suusasõit vaid puhas nauding. Tõenäoliselt hakkad oma kohta siit alates oluliselt parandama.

 

Kui aga siin tundub, et rohkem ei jaksa enam üldse, siis tasub meeles pidada, et edaspidi kulgeb rada suuremas osas allamäge ja Elva tuleb kätte kiiremini kui arvasid. Üldiselt võib arvestada, et kui oled jõudnud üle Meegaste mäe, siis jõuad ka finišini.

 

Peebu (39km) - Palu (46km)

Peebult alates algab tõenäoliselt raja kõige lihtsam lõik - laskumine Palule. Just nimelt laskumine, sest järgneva 7,5 kilomeetri jooksul sõidavad suusatajad Otepää kõrgustikult alla. See on kosutav hingetõmbepaus enne viimaseid kilomeetreid. Eriti mõnus on see lõik kõigile neile, kes on suutnud omale libeda suusa teha.

 

See on ka vahemik, kus mõne talve puhul võib märgata drastilisi muutusi lumikattes. Me, eestlased, elame küll mõnusasti kõhud mere ligi ja kutsume väikseid künkaid mägedeks, aga on olnud aastaid, kus pärast Otepää kõrgustikult alla laskumist on tunne nagu oleks tulnud kõrgelt Alpidest alla Vahemere äärde. Ühel pool on suusarada lume sisse pressitud, teisel pool lumine rada roheluse peale ehitatud. Lumikatte piir on tavaliselt kuskil mõned kilomeetrid enne Palu. Hea talve puhul muidugi taolist erinevust ei tähelda.

 

Palu (46km) - Hellenurme (53km)

Tartu- ja Valgamaa piiril kulgev raja osa läbib tihedaid kuuse- ja männimetsi. Lõigu kõige tähelepanuväärsem koht asubki kohe Palul, kus pärast toitlustuspunkti läbimist läheb rada väiksesse suusatunnelisse, millega välditakse suusaraja ristumist Rõngu-Otepää-Kanepi maanteega.

 

Veel mõned aastad tagasi mängisid Palul olulist rolli lumeviskajad, kes asfaldile vahetpidamata lund külvasid, et suusatajad sujuvalt maanteed ületada saaksid. Ning autojuhid pidid kannatlikult ootama, et suusatajad üle tee lasta. Nüüd saavad juba mõned head aastad suusatajad ja autojuhid Palul tänu suusatunnelile segamatult koos eksisteerida.

 

Palu ja Hellenurme vaheline raja osa on üks laugemaid. Tõuse ja laskumisi on minimaalselt, rada kulgeb küll vaikselt allapoole, kuid enamiku ajast tuleb kätele valu anda ja paaristõuget lükata. Siin sõltub väga palju suusataja sõidustiilist ja väsimusastmest, kas lõik on meeldiv või kisub igavaks.

 

Kellel kätes rammu vähe, selle jaoks võib tegemist olla üldse kõige raskema raja osaga. Kui aga libisemine hea ja paaristõuge meeldib, siis lähevad need kilomeetrit eriti kiirelt.

 

Hellenurme (53km) - Elva (63km)

Tartu Maratoni raja viimane lõik annab veel viimaseks 9-10 kilomeetriks kõike seda, mida eelnevalt sai nähtud - tõuse, laskumisi, paaristõukeid ja palju kaasaelajaid. Elva-Vitipalu maastikukaitsealal ja Elva jõe ürgoru lähistel kulgev Tartu Maratoni raja viimane lõik on üks huvitavamaid ja kaunemaid.

 

6 kilomeetrit enne lõppu jõuavad suusatajad Vitipalu tornini. Sealt edasi tuleb üks viimaseid pikki laskumisi, mis jõuab Ilusa oja sooni, korra saab veel järsu tõusunuki peal pidamismääret testida, siis laskumine Elva jõe oruni, väike tõus ning algavadki viimased 3 kilomeetrit lauskmaad, kus tuleb kätele valu anda - viimane pikk lõpusirge õndsuseni.

 

Kui nähtavale ilmub viimase kilomeetri silt, siis võib väsinud suusataja peast läbi käia mõte: “Liiga palju!”. Kuid viimane kilomeeter läheb nagu silmapilgul. Finišikaare all juba oodatakse. Tõenäoliselt juhtus selle 63 kilomeetri jooksul nii mõndagi, mida tahaks nüüd ka teistele rääkida.

 

Kas tegelikult on ka nii tore, nagu kirjutatakse? Seda saab igaüks ise järgi proovida 50. Tartu Maratonil, mis toimub 17.-18. veebruarini.

 

Autor: suusaentusiast ja MTÜ Klubi Tartu Maraton liige Peeter Liik