Mitmel korral oled sa Tartu Maratonil osalenud?

Kui ma ei eksi, siis olen sõitnud kahel korral 63 km, ühel korral 31 km distantsi ning samuti olen koos kollektiiviga osalenud teatesõidul.

Kuidas sündis esimesel korral otsus, et osaleda?

Esimese korraga oli nii, et pidi minema hoopis minu isa kuid ta ei saanud minna ja siis ma läksin tema asemel sõitma. Olin sõpradega Nõmmel suusatamas käinud ning vaatasin, et enam-vähem püsin nende tempos, et miks mitte proovida. Saigi siis koos sõpradega mindud.

Kas on mõni meeldejääv seik esimesest või mõnest muust korrast? Kui mõtled Tartu maratoni peale, siis mis tuleb meelde?

Mälestusi on neist kõikidest kuid esimene kord on ikka kõige meeldejäävam. Palju olukordi toimub kindlasti esimestel laskumistel ja Harimäe tõusul kuid minu jaoks on see pigem pinnapealne, sest see kõik toimub väljaspool mind. Kõige rohkem kõnetab mind hoopis see, mis toimub minu sees 40-45 kilomeetril kui pilt läheb ahtaks, kui jõuvarud hakkavad otsa saama ja algab sisemine võitlus iseendaga. Tavaliselt seal toimuvad minu jaoks murrangulised sündmused. Eneseületus ja finiš on minu jaoks kõige sügavama tähendusega. See on see, mis jääb meelde.

Kas see on see koht, kus mõistus ütleb, et aitab küll, Kristjan. Ja siis on vaja leida endas see koht, et maraton lõpuni teha. Ning siis ühel hetkel meel alistub ja lepib olukorraga ning lõpp on jälle lihtsam?

Jah! Ma ütleksin, et see on see koht, kus ma tunnen alandlikkust selle katsumuse ees. Koht, kus ma saan aru, et lihtsalt tuhina või sisemise motivatsiooni pealt enam lõpuni panna ei saa. Et nüüd on vaja midagi enamat. Ja see on ka koht, kus ma võib olla ka ise õpin ja inimesena ületan ennast, et leida mingisugused varud isegi siis, kui aju ütleb mulle, et Kristjan lõpeta, see ei ole enam mõistlik. Ütleb, et see ei ole see, mida sa jaksad teha. Aga siis toimub inimlikul tasandil areng, mis nii finišis kui hiljem selle kogemuse peale mõeldes on see, mis kõige rohkem meelde jääb. See on see koht, kus ma kuidagi võitlesin iseendaga ja avastasin endas midagi, mida ma siis võibolla selle hetkeni ei olnud endas leidnud. Raja lõpuosas sa juba tead, et sealt kuhugi loobuda pole. Tead, et sul pole mõtet siin metsa ära minna kui viimane teeninduspunkt on läbi, siis saavad keha ja vaim mõlemad aru. Aga enne seda on küsimus, et kas ikkagi?

Kas nendes rasketes kohtades on sul mõned omad nipid või tehnikad, mida sa tead, et need sind aitavad?

Olemuselt olen selline numbri ja süstemaatiline inimene, mis tähendab, et sellel hetkel, kui asi on juba raske, siis ilmselgelt ma olen kuskil eelnevalt vea teinud. Seega panen väga palju rõhku ettevalmistusele. Samuti kogu sõidu vältel regulaarne vedeliku tarbimine, paikapandud söögiajad. Arvutan välja adekvaatse minapildi ehk hindan oma võimeid pigem konservatiivselt. Pigem olen riskikartlik ja austan maratonidistantsi raskust. Isegi kui mul ei ole joogijanu, siis tean, et iga intervalli ajal pean tarbima selleks, et ei tekiks tohutut ärakukkumist. Siiamaani on toiminud. See loob füsioloogilise tugeva baasi ning edasi sõltub kõik juba keskkonnast.

Kas nii suure rahvahulga keskel on stardis üldse võimalik oma plaani juurde jääda?

Ma arvan, et plaane võib teha, aga päris elus tuleb kohanduda. See oli teine täispikk maraton, kus ma jäin hiljaks ning olin juba stardis stressis ja väsinud. Siis ma läksin lihtsalt vooluga kaasa.

Kas stress läks mööda või jäi see sõitu mõjutama?

Ei jäänud mõjutama. Kui stardipauk käib siis sa unustad ära kõik, mis oli enne ja mis tuleb pärast. Oled selles hetkes ja mul on nii tegelikult kõikidel spordisündmustel. On väga oluline keskenduda sellele hetkele ja see on tegelikult see, mida ma naudin, ja see, mis mulle Tartu maratoni ja üldse spordi puhul väga meeldib. Kui sa selles hetkes ei ole, mõtled mingeid muid mõtteid, siis sa lihtsalt sõidad kellelegi tagant sisse. Või noh, ütleme niimoodi, et rada karistab su ise ära.

Kas sa oled mõelnud uuesti suusamaratonil osaleda?

Olen mõelnud küll ja ma usun, et tõenäoliselt lähima paari aasta jooksul teen selle ka ära. See kogemus on midagi, mis meelest ei lähe. Ma olen utsitanud peret, et äkki saaks kuidagi kavalalt terve perega osaleda. Lihtsalt kuna lapsed on väikesed, siis paratamatult peab leidma mingisuguseid kompromisse ja praegu pole õnnestunud.