Esiteks - aitamine on hea aitajale enesele. See teeb olemise heaks pikaks ajaks. Neil aegadel, kui inimesed olid jumalakartlikud, oli heade tegude tegemine justkui omamoodi kohustus. Pilet paradiisi. Nüüd on ajad teistsugused ja sellist kohustust pole. Aga tunne, mis hea teo tegemisest jääb, on jätkuvalt alles. Ükski jooksu - ega ka muu spordiüritus - ei saa toimuda ilma aitajateta. Aitajatel on erinevaid rolle, kõik need on vajalikud ja õnneks on enamus neist vahetult seotud jooksjatega. Sest jooksjad vajavad seda abi! 

 

Teiseks - aitamine on hea jooksjale. Raja ääres seistes võib tunduda, et kõik vuhisevad mööda ja keegi ei märkagi abistajat. Kuid see on väga vale tunne. Isegi tippjooksjad, kes on nii keskendunud oma sooritusele, et vaevu ümbrust märkavad, on tänulikud õige raja näitamise ja ulatatud joogitopsi eest. Kuid mida aeg edasi, seda enam on jooksjale toeks naeratus ja ergutushüüd. Sõltumata distantsist läheb lõpus raskeks. Kuid raja läbimine on neile jooksjatele väga tähtis. See on tunnistus millestki väga olulisest. Endale antud lubaduse pidamine. Killuke eneseuhkust. Ja selle juurde kuuluv ääretu tänulikkus abi eest hea sõna, ergutuse, naeratuse, topsi ulatamise eest!

 

Tõpoolest. Kes ise rajale ei astu, saab alati tulla abiks. 

 

Vabatahtliku rolli avas Jooksuvana Mart Einasto. Kuidas vabatahtlikus korralduses kaasa löövad, saad rohkem lugeda tema raamatust "Jooksmise ülistuseks". Soeta raamat Apollo, Rahva Raamatu või Kirjastuse Tänapäev lehelt.

 

!

7. oktoobril on Tartu Linnamaratonil ametis ca 500 vabatahtlikku. Enim on abikäsi teeninduspunktides ning finišis - ulatavad joogitopsi või toidukandiku, panevad  kaela medali, annavad pakikoti.

 

!

Oma soovist tiimiga liituda anna märku SIIN.