Arne Kivistik on üks neist spordilegendidest, kelle eestvedamisel kasvas 1960. aastal alguse saanud Tartu-Kääriku maratonmatk paarkümmend aastat hiljem tõeliselt suureks spordisündmuseks. Ning seda mitte ainult osalejate arvult, vaid ka korralduse kvaliteedilt. 

 

1980 oli Moskva olümpiamängude ja Tallinna purjeregati aasta ning riiklikul tasandil otsustati Tartu Maraton viia läbi senisest suuremalt ja võimsamalt. Eesti Spordikomitee esimees Juhan Unger tellis selleks puhuks Tartu Riikliku Ülikooli suusaspordikateedri juhatajalt Jüri-Hain Kaljustolt keskse suusaspordisündmuse läbiviimise projekti. Projekt pidi olema selline, mis annaks võimaluse viia suursündmus läbi ükskõik kus Eestis.

 

Ent peagi saadi aru, et ainuvõimalik on teha seda juba 20 aastat toimunud Tartu-Kääriku suusamaraton-matka raames. Nii kirjutatigi toonase suusakaadri õppejõu Arne Kivistiku eestvedamisel kokku suursündmuse korralduspõhimõtted.  

 

Arne Kvisitik ise on uuendusi kirjeldanud järgmiselt:

 

“Purjeregati auks otsustati suusamatk-maraton asendada võistluslikuma maratoniga. Tehti palju uuendusi. 

• Sõidusuund Tartust Otepää kõrgustikule muudeti kõrgustikult alla sõiduks Tartusse. 
• Sõideti pühapäeval, sest siis sai kasutada Tartu busse, saunu ja sööklaid.
• Kõik osavõtjad registreeriti, neile anti rinnanumber, võeti ajad ja trükiti tulemuste protokoll. 
• Ühisstart. Rinnanumbrid anti loosimise järjekorras, oli palju möödasõite, tunglemist ja kuhjakukkumisi.
• Rajale tehti traktoriga kõva põhi, rada ei vajunud maani läbi. 
• Rajale pandi 4 teeninduspunkti joogi, söögi, suusa- ja arstiabiga. Raja lõpuosas pakuti ka viinereid.
• Nõuti arstiluba, suusaõpilasi lubati starti alates 14. eluaastast.”

 

Hiljem on Kivistik toonaseid põhitõdesid kaasajastanud ning enamus nendest on edukalt kasutusel ka tänasel päeval. 

 

Klubi Tartu Maratoni pere soovib spordilegend Arne Kivistikule palju õnne ja tugevat tervist!

 

Kasutatud allikad:

Raamat “Vanad ajad, vanad rajad”, autor Arne Kivistik, 2018

Raamat “Pool sajandit Tartu Maratoni”, autor Epp Paal, 2010