Kindlasti ei olnud Tartu-Kääriku matk suuskadel tol korral ei esmakordne ega ka ainulaadne, kuid just see pälvis avalikku tähelepanu ning sai kohalike suusamaratonide järjepidevuse loojaks.

1960. aasta talv saabus varakult - juba novembris oli võimalik suusatada. Ning inimeste huvi talispordi vastu oli suur! Linna vahel läks suuskadel liiklemine nii aktiivseks, et detsembris oli linnavalitsus sunnitud andma välja määruse, kus loetleti, millistel tänavatel tohtis suusatada, kelgutada ja uisutada ning millistel mitte. Korrarikkujatele olid määratud  trahvid 5-100 rubla ulatuses sõltuvalt karistuse määranud ametniku auastmest. 

Maratonipäeva hommikul kell 9:30 asusid esimestena mööda Emajõe jääd teele meesmatkajad, ees ootamas 55 km pikkune teekond Käärikule. Naised korjati pärast meeste starti bussi peale ja viidi linnast 11 km kaugusele Võru ja Otepää teeristile (praegune Roiu ristmik), kust nad 36-kesi kell 10:30 sõitu alustasid. Erinevalt tänapäevasest võrdsest kohtlemisest oli toona naistele ettenähtud pikim võistlusdistants 10 km, seega matkarajal võistlemine ei tulnud kõne allagi. Vaatamata treenerite korraldustele hoida matkatempot, tõusis teel grupisisene konkurents ning vaprate naiste matk läks nii mõnegi jaoks üle võistluseks.
Kell 11 startisid ka 31 meesvõistlejat, kelle hulgas olid kõik vabariigi paremad suusatajad.
 

Käärikule jõudis 214st Tartus teele läinust 210, kaks suusatajat lõpetasid Otepääl. Tulevastele maratonidele oli avalöök tehtud ning korraldajatel oli nüüd olemas kogemus ja teada vead, millest õppida. Sündmusele sooviti pikka iga ja loodeti, et Tartu-Kääriku suusamatkast kujuneb üritus, mis seob spordiga üha suuremaid hulki inimesi.