Alustades mööda Vabaduse puiesteed jääb vasakule jõgi, paremal avaneb hetkeks kaunis vaade Vanemuise teatrile. Seejärel astume Turu tänavale ja jõuame Sõpruse sillani. Läheme selle alt läbi ja siseneme Ropka tööstuslinna. Selline linnaosa peab olema igal linnal – kuskil tuleb ju linnaeluks vajalik „uus väärtus“ luua ja selleks ongi sellised „tsunftide ja käsitöö“ piirkonnad aegade algusest peale. Enamasti sinna külalisi ei viida ja sellest on kahju.

Väga sügavale sellesse linnaossa me ei poe, kuid saame tunnetada „jõelinna tulevikku“. Praegu on siin mitu esialgu veel äbarikuvõitu paatide hoiukohta, kuid võib kindel olla, et juba loetud aastate pärast on siin kaunis katkematu paadisadam ühes mõnusate sadamakõrtside ja kalalettidega.

Ületades Sadamaraudteed mööda Turu tänavat on mõtet pilk heita pisut vasakule, tänava sihis Tartu Vangla suunalt vasakule. Siia jääb tagasihoidlik tööstushoonete kvartal, kus ühes neist on kodu leidnud Tartu Maratoni koostööpartner ehitusettevõte Embach. Tunnustatud keerukate hoonete ehitajana – sest haiglad-koolid-tehased-spordihooned just sellised on – ei pruugiks nad oma raske tööga teenitud tulusid ühe maratonikorraldajaga jagada. Aga ometi nad teevad seda, annavad ürituste korraldajale nii hädavajalikku raha, mida kulub palju ja mis nii vaevaliselt koguneb. Kõigi jooksjate südamest tulev tänu selle eest!

Sadamaraudtee on Karlova ja Ropka tööstuslinnaosa piiriks ja kulgeb sellisena kuni Võru tänavani. See on oma ajaloolt üsna sarnane Nõmme linnaosaga Tallinnas. Tekkis iseseisva asulana ümber Karlova mõisa ja liideti Tartuga alles Esimese Maailmasõja ajal. Nüüdseks on see uhke linnajagu. Lühike lõik Võru tänava ääres ning seejärel pöörame paremale ja jõuame Kesktänavale – Karlova peatänavale. Muide – Tartul endal polegi peatänavat, aga näe, Karloval on! Just seda mööda läheb ka maratonirada, et siis allamäge mööda Õnne tänavat jõuda Sõpruse sillale. Just neil minutitel on paras hetk mõtiskleda, mis on see, mis õnnelikuks teeb ja mis on sõprus. Kas mitte just jooksuhobi ei too meie ellu neid väärtusi?

Sõpruse sillalt pöörame paremale, mööda Annelinna äärt teeme väikese kaare, enne kui linnaossa siseneme. Annelinn on oma nime saanud Anne mõisa järgi, ehkki tal sellega midagi pistmist ei ole – ta asutati alles 1969ndal aastal ja 70-80ndatel käis suur ehitustöö. Sellised „magalad“ on tüüpilised kõigile moodsatele linnadele. Pärast sõjapurustusi olid inimesed sunnitud väga kitsastes oludes läbi ajama ja lahendusena ehitatigi „magalarajoonid“. Meenutage (või kuulake) Heldur Karmo / Avo Tamme Mustamäe valssi: „Elasin ärklitoas üheskoos ämmaga, õnn tahtis pageda käest…“. Neid püütakse terviklikult planeerida, nähes suurte elumajade vahele nii haljas- kui teenuste-kaupluste alad. Paraku jäid teenuste alad nõukogude ajal suuremalt osalt välja ehitamata ja ka hiljem pole õnnestunud sedasorti linnaosi väga hubasteks muuta. Neist soodsa hinnaga korteritest saavad alguse enamuse tänapäeva noorte iseseisvad eluteed – ärgem siis põlastagem selliseid rajoone.

Tutvus Annelinnaga tehtud, väljume korraks linnast, et Rõõmu nimelise piirkonna põldudel väike tiir teha ja heita pilk Tartu panoraamile. Rõõmumaale ei jää me kauaks ja varsti jõuame tagasi Tartusse – Ihastesse.

Moodsale linnale on omased nii suurtest kortermajadest koosnevad magalad kui ka aedlinnade piirkonnad. Jõuame kohe ühte sellisesse – Ihastesse. Siin on ühendatud omaaegne aianduskooperatiivide piirkond ehk „Vana-Ihaste“  ja „Uus-Ihaste“, mis on juba vabadusajal üles ehitatud. Ihastes teeme lausa mitu tiiru, et kogeda üht kõige palavamat kaasaelamist – ihastelased on tee ääres ergutamas, mõned pakuvad õunu või muud aiasaadust. On ka stardiprotokolli välja trükkinuid, kes nimepidi tervitavad. Imeline kogemus, imeline piirkond! Siin saab täis pool maratonidistantsi ja nüüd hakkab tasapisi tunda andma väsimus.

Mööda jõe äärt möödume Anne kanali äärest. See on ühtaegu nii õpetlik kui ka kurb näide headest soovidest ja tegelikkusest. Taheti kaevata maailmatasemel sõudebassein – aga Sõpruse silla ehitus tühistas head plaanid ja lõikas basseini läbi. Vähemalt saavad annelinlased nüüd ujumas käia, kui vaid rannast nakkusbaktereid ei leita.

Kesklinnaga kohakuti jõudes jookseme endise nimega Võidu, nüüd siis Rahu silla alt läbi. Omal ajal oli siin Holmi nimeline saar mis jäi Emajõe ja Koolujõe nimelise haru vahele. Aga juba tubli 250 aastat tagasi ei osanud toonased linnaisad jäätmete käitlemiseks paremat plaani leida kui need jõkke puistata. Kuna lammutusprahti oli palju siis Koolujõgi kadus.

See jõeäärne paarikilomeetrine lõik on üks mõnusamaid, ehkki just siia jääb kurikuulus „33“ kilomeeter. Vasakul, üle jõe on vanalinn, paremal kena park. Siin on üksjagu ergutajaid ja see kulub marjaks ära.

Varsti oleme teeneka Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi peahoone kõrval. Nüüd majutavad nad juba ka ülikooli kehakultuuri ja füsioteraapia õppehooneid. Kulgeme mööda jõe äärt edasi – Lodjakojast ja „vasakkalda liivarannast“ edasi, mööda värsket teed Kvissentali. Paremat kätt jääb punakas liivakivikalju. See pärineb Devoni ajastust ja just sellest ajast ja siitsamast Eestist on leitud maailma vanimate, umbes 400 miljoni aasta eest elanud kalade kivistunud luustikud.

Tagasi kesklinna poole pöörame väärikas kohas – Salvesti tehasekompleksi ees. Just Salvest töötas välja tehnoloogia, kuidas „panna purki“ supid ja hautised ilma konservantideta. Sellisena on nad üsna ainulaadsed kogu maailmas. Eestlased oskavad seda hinnata ja nii viivad meie Kalevipojad Salvesti purgid kõikjale endaga kaasa üle maailma. Ka Tartu Maratoni ühe lemmikhüve – finišisupi – taga on koostööpartner Salvest. Olgu ta kiidetud!

 

Laskume Ujula tänava järsakust alla ja kulgeme mööda seda taas Ülikooli Sordihooneni. Ületame Kroonuaia silla ja erinevalt veerandmaratoonaritest ei piirdu põgusa tiiruga Supilinnas vaid süvenema põhjalikumalt.

Mööda jõe äärt jõuame Tähtvere spordipargini ja pisut edasi Dendroparki. Veel kümmekond aastat tagasi olid need soised võsastikud. Neid meenutab nüüd veel ainult Supilinna tiik – konnade paradiis. Seda tiiki on tahetud ka kinni ajada, et saaks „arendada“. Kuid supilinlased on raevukalt tiigi ja konnade-lindude kaitsel ning nüüdseks on tiik kaitse all ning konnad päästetud. Nüüdseks on võsa asemele ehitatud kabedad liikumisrajad. Talvel suusatamiseks, lumevabal ajal jooksuks-rattasõiduks.

 

Nüüd jõuame Tähtvere tänavale ja möödume Väga Tähtsast Kohast – Tartu Lauluväljakust ja selle hoones asuvast Tartu Maratoni Klubist. Jah, just sellest majast saavad alguse kõik need vahvad liikumisüritused. Kes juhtub tekliga jooksma, võiks siinkohal selle peast võtta ja hetkeks austuse märgiks vastu rinda suruda.

Ja kohe-kohe on järgmine Tähtis Koht – A. Le Coq’i Õlletehas. Sellel tehasel on pea sama väärikas ajalugu kui Ülikoolil – piisab kui nimetada unikaalse Baltic Porteri õllesordi väljatöötamist ja tsaari õukonna varustamist. Tehasel on oma muuseum, seda võiks kindlasti külastada. Just Tähtvere tänaval, siinsamas, oli ka omaaegne peasissekäik tehasesse.

Tähtvere tänavalt pöörame Supilinna sisse ja kulgeme mööda sobiva nimega Herne tänavat Kesklinna. Möödume Jaani kirikust, Ülikooli peahoonest ning siis saabub selle jooksu maiuspala: tõus Toomemäele mööda Lossi tänavat. See tõus pole tegelikult kuigi pikk aga tundub sellisena.

Toomemägi on iidne Ülikooli ja kultuuri pesapaik ja siin võiks ette võtta aeglase jalutuskäigu ühes infotahvlite lugemise ja Ülikooli Muusemi külastamisega – asi on seda väärt. Joostes teeme tiiru ümber kõige olulisemate kohtade: Riigikohus, Toomkiriku varemed ja neis asuva Ülikooli Muuseum, Musumägi, Inglisild, maailma kõrgeima ruumiga kõrts Püssirohukelder, Tähetorn, Vana-Anatoomikum, Sotsiaalteaduste maja, Kuradisild…

Mööda Vallikraavi tänavat jõuame Keskparki, kuhu varsti kerkib SÜKU nimeline kultuurikeskus. Ja siis ongi finiš - Raekoja platsil, linnavalitsuse valvsa pilgu all  – punane vaip üle munakivide aukaareni. Teadustaja hõikab nimesid, rahvas plaksutab.

 

Pisar silmanurgas saab kõndida sööma-jooma, kuivade vahetusriiete järgi. Need on siinsamas, Vabaduse puiestee ääres pargis. Ring on sulgunud, maraton tehtud, nauditagu nüüd Tartu lõõgastusvõimalusi. Ja muidugi kasutatagu võimalust ja pandagu ennast kirja järgmiseks aastaks. Miski ei motiveeri paremini, kui teadmine „aasta pärast jälle“!

 

Rada tutvustas Jooksuvana Mart Einasto. Maratoniradade maagilisest maailmast saad rohkem lugeda tema raamatust "Jooksmise ülistuseks". Soeta raamat Apollo, Rahva Raamatu või Kirjastuse Tänapäev lehelt.