Alustame algusest. Kas sa mäletad oma esimest rattasõitu? 

 

Jaa, ma arvan, et mu elu kõige esimene mälestus ongi seotud jalgrattasõiduga. Mäletan, et ma istusin kolmerattalise seljas. Keegi tõstis mind sinna ja ma mõtlesin, et kumba pidi need pedaalid käivad, kas ma pean vastupäeva väntama või õiget pidi, et edasi saada. See mõtlemise hetk on meeles. Võisin olla siis kahe- või kolmeaastane. Sealt edasi kulges kogu mu teadlik lapsepõlv Ereliukase seljas. See oli minu jaoks maailma avastamise kõige olulisem riistapuu.

 

 

Kas nimetatud Ereliukast pead oma esimeseks isiklikuks rattaks?

 

Jah, see oli selline päris ratas. Ma olin maalaps ja meil oli välikemps, mis asus kümme meetrit majast eemal. Ma kunagi ei läinud kempsu jala, alati sõitsin sinna rattaga.

 

 

Siis on sul juba lapsepõlves välja kujunenud jalgratturihing. 

 

On küll, jah. 

 

 

Kas sa oled nõus, et rattasõidus on mingisugune müstiline tunne?

 

Jah, ma arvan, et see ongi tegelikult kõige olulisem küsimus, et kõige tähtsam rattasõidu juures on kirg, mitte see, milline on sinu suhe spordiga. Sa võid olla võistlussportlane, harrastussportlane, võid olla matkaja või niisama sõitja. Põhiline on see, et oleks kirg. Mulle meeldib, kuidas Fred Jüssi on öelnud, et tema pole isegi mitte rattahull, vaid täitsa rattahaige. Ma arvan, et kõik need inimesed, keda võib kutsuda rattahaigeks, nendel, nii kui nad sadulasse istuvad, tekibki kohe selline eriline tunne – maailm avardub ning muutub teistsuguseks. 

 

 

Sa oled rääkinud parallaksi efektist.

 

See on see kõige toredam, kui sõidad näiteks metsas suurte puude vahel, siis esimesed puud, mis on sulle lähemal, mööduvad sinust justkui kiiremini ja tagumised puud veidike aeglasemalt. See on selline meditatiivne liikumine, kuidas objektid omavahel liiguvad. Teinekord see justkui muudab natuke teadvusseisundit ning tekib selline eriline tunne. 

 

 

Tekib monotoonsus, mis omakorda tekitab meditatiivse seisundi.

 

Nõustun täielikult. Kusjuures sõna monotoonsus mulle väga meeldib. Minu meelest, kui üldse vaadata selliseid vanu rituaale, on need siis religioossed või seotud muusika või tantsuga, just see mingisugune kordus ja monotoonsus paistab neist tihit välja. Ja ma arvan, et sellistel parimatel rattasõidu-hetkedel on tõesti võimalik sellest monotoonsusest välja võluda üpris ebatavalisi seisundeid. Ma olen isegi kunagi naljaga pooleks jõudnud sellise mõtteni, et kui Tiibeti mungad oleksid leiutanud jalgratta, siis tõenäoliselt nad oleksid kasutanud seda meditatsioonivahendina. Ma arvan, et nad oleksid otsemaid selle peale tulnud, et rattasõidus on midagi erilist, meditatiivset.

 

 

Kas sa rattasõidu ajal püüad pigem mitte argistele teemadele mõelda või vastupidi?

 

Peale tööpäeva, eriti kui oled pikalt arvutis kirjutanud või teinud intensiivselt vaimset tööd ja siis õhtupoolikul võtad ratta ja lähed metsa, siis ikkagi kõik see mõtete massiiv lohiseb esialgu kaasa. Natukene võib seda endale lubada, aga mulle tundub, et see on tegelikult rattasõidu rikkumine. Ideaalne on see, et sa ei mõtle mitte midagi, pea on mõtetest tühi, aga samal ajal on selline erksuse seisund. Keha on hästi erk, uued emotsioonid ja aistingud tabavad sind iga teekäänu tagant, aga mõtteid ei ole. Ma olen üritanud vaikselt jõuda sinnapoole, et ma ratta seljas enam ei mõtle. Võibolla ainult päris alguses, aga siis ma üritan mõtetest lahti saada. 

 

 

Et puhata?
 

Vaim puhkab niiviisi tõesti palju paremini välja. Looming on üldse huvitav asi selle poolest, et suurem osa loovusest pärineb psüühika teadvustamata osast. See on ka üks põhjus, miks keegi ei ole suutnud siiani leiutada korralikku loovusteooriat. Loovus ei ole kummalisel kombel kuigivõrd kognitiivne kategooria, see operatsioonisüsteem töötab pigem kehas ja evolutsiooniliselt vanemates ajuosades. Seetõttu ongi just läbi füüsilise tegevuse ja emotsioonide, ka läbi rütmi, ilmselt kaudselt võimalik mõjutada ka psüühika teadustamata osa.

 

 

Kui pea on selge, siis tekivad taipamised, sünnib looming?

 

Jaa, ma usun, et nii ongi. Loovuse kõige suurem takistus on see, et inimene jookseb oma peas kogu aeg mööda ühte rada, ta jookseb kinni. Ta ei saa lihtsalt sealt voolusängist välja ja mis on huvitav – sealt ei ole mõtlemisega võimalik välja saada. Mõtlemisega on võimalik seda voolusängi ainult süvendada. Kui me tahame sealt välja saada, siis ilmselt kuidagi tuleb sukelduda psüühe teadvustamata alasse. Kes tarvitab seeni, kes sõidab rattaga, kes teeb mingeid muid trikke, ilmselt võivad kõik need olla efektiivsed, aga rattasõit on üks neist, mis võiks ideaalis olla lisaks muule ka üks väga võimas vaimse treeningu viise. Või veelgi poeetilisemalt – ratta seljas on inimene tõele lähemal.

 

 

Kuidas sa jõudsid spordiüritustele? Vaatasin, et sa oled Tartu Rattamaratonil osalenud 13 korda ja Tartu Rattarallil 8 korda.

 

Spordihull pole ma kunagi olnud, aga sellegipoolest meeldib mulle vahel võistelda. Ja ma isegi ei näe mingisugust väga suurt vastuolu, et kuigi ma pean ennast suhteliselt introvertseks inimeseks, on minu jaoks spordivõistlused päris tähtsal kohal. Võistlemine on mõnus. Vahel on väga tore osaleda suurtel rahvaspordiüritustel. Minu jaoks näiteks Tartu Maraton ei ole niivõrd spordiüritus, see on ikkagi juba osa eesti kultuurist ning minu meelest just seetõttu väga oluline. Ma arvan, et peaksime otsima rohkem selliseid kohti, kus sport ja kultuur kokku saavad. Igasugune sport ja spordivõistlus ei muutu kultuuriks, aga mõni muutub. Tartu Maratoni lugu mulle just seepärast meeldib, et see on mingi nipiga suutnud luua märgilise ühenduse spordi ja kultuuri, keha ja vaimu vahele. Lõuna-Eestit oleks juba päris keeruline ilma Tartu Maratonita ette kujutada.

 

 

Sind tõmbab võistlemine. Kas sa võistled teistega või iseendaga?

 

Mingi spordialaga algust tehes tekib ikka võistluskirg, see on alguses oluline motivaator.

Aga nüüd küll, jah, mitmeid aastaid juba, võistlen pigem iseendaga. Mõnus on sõita Tartu Maratoni nii, et ei pea kellestki mööda kihutama, sõidad rahulikult, sul on aega ringi vaadata. Praegu naudin just sellist sõitmist. Aga samas mulle meeldib, kui inimesed tahavad võistelda. Mulle tundub, et tänapäeval me oleme selle poole kuidagi ära unustanud, et omavahel võistlemine on oluline. Minu meelest on üks väga oluline mõte, et inimesed ei ole võrdsed. Selle mõttega tuleb harjuda ja õppida elama, mitte üritada seda välja vahetada mõtte vastu, et kõik on võrdsed. Ei ole. Inimesed on küll erinevad, kuid kindlasti mitte mitte võrdsed, võrdsete eeldustega. Üks on hea, teine jääbki kehvakeseks. Aga sama tähtis on teadmine, et üks saab olla hea malemängus, teine aga odaviskes. Kui inimene saab odaviskes teiste käest pähe, peabki ta olema kurb ja vihane ja tajuma maailma karjuvat ebaõiglust. Aga tal tuleb aidata leida oma ala, kus ta on teistega võrdne või neist parem. Maailma ebavõrdsust saab tasakaalustada mitmekesisusega, mida see maailm inimesele pakub.

 

 

Kas sa jälgid ka kui palju sa aastas sõidad? On see sinu jaoks oluline?

 

Kui ma natuke rohkem maastikuratast sõitsin, siis küll, aga nüüd ma ei loe enam kilomeetreid ega tee trenni pulsitsoonide järgi. Kilomeetrid ja pulsimõõdikud ei paku mulle enam huvi, sõidan intuitiivselt. Spordivahend on muutunud kuidagi iseenesest jälle tunnetusvahendiks, just nii nagu lapsepõlves. Tunnen, et just nii on praegu kõige mõnusam sõita. Mõnes mõttes sõidan jälle vana Ereliukasega.

 

 

Eelmisel kevadel osalesid sa Rattaralli Vintage sõidul pea 100 aastat vana rattaga. Kuidas see juhtus?

 

Mu vanaisal oli kaks eestiaegset Rootsi ratast, pärit kolmekümnendatest. Üks oli meesteraamiga, teine naisteraamiga. See meesteraamiga ratas lagunes ära, seda mina enam ei näinudki, kuulsin vaid vanaisa jutte, kuidas ta sellega Eesti risti-põiki läbi sõitis. Aga naisteraamiga ratas on tänaseni alles ja vanaisal oli selle ratta soetamiseks väga selge põhjus – ta oli talumees ja sellega oli hea vedada kartulikotte. Isegi mina mäletan veel, kuidas ta pani kaks suurt kartulikotti raamile tasakaalu ja suutis selle kandamiga veel täitsa vahvasti põlluservas sõita. Seda kunsti ma veel ära ei ole õppinud, aga eks eestiaegsed mehed olidki teisest puust. Mulle tundus, et puht austusest selle ratta vastu tuleb Vintage sõidule minna. Eelmisel aastal oli väga soe ilm ja suurepärane atmosfäär. Vana mosse kärutas ees ja kõik need, kes olid oma vana ratta välja ajanud, moodustasid tema sabas sellise mõnusa seltskonna. Esimesest vanarattasõidust on väga lahedad mälestused. Mis muud, kui tuleb uuesti minna.

 

 

44. Tartu Rattaralli sõidetakse Tartus ja Lõuna-Eesti kuppelmaastikul 31. mail ja 1. juunil. Valikus on 131, 64 ja 26 km pikkused põhidistantsid ning laste- ja virtuaalsõidud. Teistkordselt toimub ka vanakooliratastele mõeldud Vintage sõit. Registreerimine on avatud siin.