Igasse linna on põimitud ühtaegu palju erinevaid lugusid. Nii ka Tartusse – ajalooliselt on ta ülikoolilinn, aga ka Liivimaa pealinn. Geograafilises mõttes jällegi jõelinn ja sestap olnud ka oluline sadamalinn ning kaubanduse sõlmpunkt omaaegse võimsa Hansaliidu liikmena. Lisaks kultuuri- ja vaimuelu keskus  kirikute ja harvaesineva mitmekesise teatrieluga. Läbides Tartu Linnamaratoni radu on võimalik kõiki neid linna erinevaid tahke ise tunnetada, kui vaid ümbruskonnale tähelepanu pöörata!

 

Startides mööda Vabaduse puiesteed jääbki vasakule jõgi, paremal avaneb hetkeks kaunis vaade Vanemuise teatrile. Suure ristmiku järel astume Turu tänavale, mida mööda liikudes jõuame Sõpruse sillani. Selle taga paistab Ropka tööstuslinn, aga sinna see rada ei vii.

 

Siiski on mõtet pilk heita pisut ette, tänava sihis Tartu Vangla suunalt vasakule. Siia jääb tagasihoidlik tööstushoonete kvartal, kus ühes neist on kodu leidnud Tartu Maratoni koostööpartner, ehitusettevõte Embach. Tunnustatud keerukate hoonete ehitajana – sest haiglad-koolid-tehased-spordihooned just sellised on – ei pruugiks nad oma raske tööga teenitud tulusid maratonikorraldajaga jagada. Aga ometi nad teevad seda, annavad ürituste korraldajale nii hädavajalikku raha, mida kulub palju ja mis nii vaevaliselt koguneb. Kõigi jooksjate südamest tulev tänu selle eest!

 

Pöörame vasakule, Karlova linnaossa. Selles omal ajal põlglikku hüüdnime kandnud „Pilpakülas“ – kuna linna ehitusnõuded algusaegadel seal ei kehtinud, said majad kohati üsna äbarikud – teeme üleva tiiru sümboolse tähendusega tänavatel, Õnne ja Sõbra tänav. Ehk tulevad uhked karlovlased just siia meid ergutama? Jõuamegi juba varem nähtud Sõpruse sillale.

 

Just siin saab pool maad läbitud ja sillalt on hea vaade Annelinnale – paneelmajade kolossile, „töölisklassi magalale“ – nagu mõned pahatahtlikud seda linnaosa kutsuvad. Asjata. Sellised linnaosad on kõigil kiirelt kasvavatel linnadel. Neist soodsa hinnaga korteritest saavad alguse enamuse tänapäeva noorte iseseisvad eluteed – ärgem siis põlastagem selliseid rajoone vaid mõelgem, kuidas neid mõnusamaks ja kodusemaks muuta.

 

Mööda jõe äärt möödume Anne kanali äärest. See on ühtaegu nii õpetlik kui ka kurb näide headest soovidest ja tegelikkusest. Taheti kaevata maailmatasemel sõudebassein – aga Sõpruse silla ehitus tühistas head plaanid ja lõikas basseini läbi. Vähemalt saavad annelinlased nüüd ujumas käia, kui vaid rannast nakkusbaktereid ei leita.

 

Edasi viib rada meid paar kilomeetrit jõe äärt mööda tagasi südalinna poole. Imeline teekond – üksteise järel kuulsad sillad. Kesklinnaga kohakuti jõudes jookseme endise nimega Võidu, nüüd siis Rahu silla alt läbi. Omal ajal oli siin Holmi nimeline saar mis jäi Emajõe ja Koolujõe nimelise haru vahele. Aga juba tubli 250 aastat tagasi ei osanud toonased linnaisad jäätmete käitlemiseks paremat plaani leida kui need jõkke puistata. Kuna lammutusprahti oli palju siis Koolujõgi kadus.

 

Hetkeks oleme kohakuti finišialaga raekoja platsil ning juba varsti ka teeneka Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi peahoone ees, kes nüüd majutavad ülikooli kehakultuuri ja füsioteraapia õppehooneid. Siit otse edasi minnes jõuaks me Salvesti tehasekompleksi ette. Just Salvest töötas välja tehnoloogia, kuidas „panna purki“ supid ja hautised ilma konservantideta. Sellisena on nad üsna ainulaadsed kogu maailmas. Eestlased oskavad seda hinnata ja nii viivad meie Kalevipojad Salvesti purgid kõikjale endaga kaasa üle maailma. Ka Tartu Maratoni ühe lemmikhüve – finišisupi – taga on koostööpartner Salvest. Olgu ta kiidetud!

 

Teeme väärika Spordiklubi kompleksi ümber auringi ja ületame Emajõe Kroonuaia silda pidi. Nüüd oleme legendaarses Supilinnas – juba keskajast saadik on siin olnud „lihtrahva“ elupaik linnamüüri taga. Tänapäeval on see kõrge väärtusega elukoht. Supilinlased armastavad oma kanti südamest! Loodame neidki jooksjaid tervitamas näha! Siin teeme väärika auringi, kuid enne tagasi kesklinna poole pööramist võiks vaadata Tähtvere poole – sinna jäävad kaks Väga Tähtsat Kohta. Esimene on Tartu Lauluväljak ja selle hoones asuv Tartu Maratoni Klubi. Jah, just sellest majast saavad alguse kõik need vahvad liikumisüritused. Kes juhtub tekliga jooksma, võiks siinkohal selle peast võtta ja hetkeks austuse märgiks vastu rinda suruda.

 

Kaugel ei ole ka järgmine Tähtis Koht – A. Le Coq’i Õlletehas. Sellel tehasel on pea sama väärikas ajalugu kui Ülikoolil – piisab kui nimetada unikaalse Baltic Porteri õllesordi väljatöötamist ja tsaari õukonna varustamist. Tehasel on oma muuseum, seda võiks kindlasti külastada. Just Tähtvere tänaval, siinsamas Supilinnas, oli ka omaaegne peasissekäik tehasesse.

 

Varsti siseneme Tartu kõige vanemasse linnaossa – kesklinna. Möödume Jaani kirikust, Ülikooli - just suure tähega, sest uhkete tartlaste jaoks on vaid üks ja ainus ülikool - peahoonest, Raekoja tagant. Veel väike tiir mööda Ülikooli tänavat ja pöördumegi tagasi.

 

Raekoja plats – punane vaip üle munakivide laotatud, Raekoja – linnavalitsuse – enda pilgu all. Kas võib olla veel ülevamat finišit? Isegi Tallinnas pole sellist!

 

Uhke retk läbi ajaloo ja kaasaja. Aga veelgi uhkema tunde saab, läbides poolmaratoni. Äkki järgmisel aastal?

 

Rada tutvustas Jooksuvana Mart Einasto. Maratoniradade maagilisest maailmast saad rohkem lugeda tema raamatust "Jooksmise ülistuseks". Soeta raamat Apollo, Rahva Raamatu või Kirjastuse Tänapäev lehelt.