Lähen suusa-pillidel sõitjate palverännakule ehk registreerisin ennast 63km pikkusele Tartu Maratoni rajale.

Mõtted, mis tekkisid läbides virtuaalset Tartu Maratoni Rakvere lähistel Sõmeru suusarajal. Samal ajal püüdsin endas esivanemate suusatamise ürgjõudu üles leida. Meenutan ka mõnenädalatagust aega, mil proovisin esimest korda laskesuusatamise püssist märki tabada.

Esimesed tunnid olid minu jaoks küll hirmsad, kuigi piltide pealt vaatan, et pisut totakas ja elev naeratus ei kustunud mu näolt hetkekski. Tuli suusatada keppidega ja keppideta, paaristõugetega ja vaheldumisi keppidega vehkides, tuli ka iga tõuke järel põlve alt plaksu lüüa, et tasakaalu harjutada. Püüdsin elu eest ikka Silveril kannul püsida ja ei teagi, kuidas ta märkas ja millise hingetõmbepausi ajal jõudis mulle ka öelda, et mul olevat nahkhiire stiil, st et käed hoogu tõugates kehast kaugel nagu laperdavad tiivad. Püüdsin siis kepiteravikega tabada seda lund, mis on suuskadele lähemal. Kuid nii sattus kepp kahe suusa vahele ja selle tulemuseks oli uperpall, kuhu mul õnnestus kättemaksuks kaasa tõmmata ka Silver.

Viimased viis aastat on meie peres suusatamisest räägitud, aga harva seda ka tegelikult harrastatud. Silver on rääkinud õhinaga, et lähme suusatama ja lähme isegi kuhugi mägisuusatama ja et lumi on tore ja talvepuhkus on parim puhkus. Mulle aga on tundunud suusatamine olevat üks kole asi. Vinge ja külm, raske ja ohtlik, ning lisaks sellele olen end suusarajal veel alaväärsena tundnud. Nõtked ja sportlikud inimesed säravates suusakostüümides kihutavad, ei, pigem lendavad mööda, põlevil silmist kiirgamas vaimustus: ah, viskan veel selle viimased kümme kilomeetrit ruttu ära, mis siis, et kulm ja vunts juba härmas.